Koolileht
Uudised 2025/26
Alanud õppeaastal kajastavad koolisündmusi 5. klassi õpilased.
Head uudistamist!
Lemmikõpetaja 2025 Ahti Saares
28.10.2025
Õpetaja Ahtiga vestlesid 5.t Sofia Maria ja Anita.
Sofia: Mis tunne on olla lemmikõpetaja?
õp Ahti: Ega ei oskagi öelda, mingist erilist tunnet võib-olla ei ole. Tore, kui lapsed usaldavad ja sellega on kõik okei. Aga ma arvan, et ta õpetajatöö osa ja ikka tore.
Anita: Mis tunne teil oli, kui teie nime öeldi?
õp Ahti: No üllatunud olin sellepärast, et ega ma midagi sellist ei oodanud. Kunagi on tõesti mind lemmikõpetajaks valitud, aga sellest on juba tükk aega möödas. See oli tõesti väga suur üllatus.
Sofia: Kas te olete ka varem olnud lemmikõpetaja?
õp Ahti: Jah, ühe korra oli kunagi. Ma ei oskagi öelda, mitu aastat tagasi, aga kunagi ammu oli küll selline juhus.
Anita: Kas te tahtsite väiksena õpetajaks saada ja kui ei, siis kelleks?
õp Ahti: Ega lapsena ei teadnud küll, kelleks tahtsin saada. Minu lapsepõlves tahtsid poisid kosmonaudiks saada. See oli kaugel sügaval nõukogude ajal. Õpetajaks õppimine tuli suhteliselt ootamatult ja ju siis ta pidi nii olema.
Sofia: Kui kaua te olete siin koolis töötanud?
õp Ahti: Kümme aastat on täis vist või isegi 11. Ma arvan, et 10 aastat on igal juhul täis.
Anita: Kuidas tekkis mõte õpetajaks saada?
õp Ahti: Ei tea täpselt. Lihtsalt mõtlesin, et läheks õppima. Siis läksin õppima saksa keelt ja nii see tuligi, et läksingi õpetajaks ka pärast ülikooli lõppu.
Sofia: Kui te õpetajaks saite, siis kuidas leidsite meie kooli?
õp Ahti: Oi jummel. Siin koolis oli vaja saksa keele õpetajaid ja siis me kolleegiga tulime siia ja hakkasime saksa keelt õpetama.
Anita: Kuidas innustaksid lapsi õpetajaks saama?
õp Ahti: Tuleb tööd teha, õppida ja kui sa tunned, et sulle meeldib teiste inimestega koostööd teha, eriti lastega, ja neile veel mingeid teadmisi edasi anda, siis kindlasti minna õpetajaks õppima. See on tore amet.
Sofia: Kuidas teile meeldib õpetaja olla?
õp Ahti: Ma ei teagi, lihtsalt olen kogu aeg seda teinud ja ju siis sobin või kõlban selleks. Igal juhul olen seda teinud, ma ei ole kunagi niisuguse nurga alt seda mõelnud. See lihtsalt ongi minu elukutse.
Anita: Mis on õpetajatöö juures kõige raskem?
õp Ahti: Kõige raskem on võib-olla erinevate lastega ühes klassis hakkamasaamine. Ma ei oskagi öelda, seal on kõik raskused selle töö loomulik osa. Ei olegi niimoodi, et on väga raske või väga kerge, raskused on töö üks osa ja ta peab lihtsalt nii olema.
Kooliaasta algas! Intervjuu koolijuhiga
12.09.2025
Direktoriga käisid vestlemas 5.t Anna ja Lola.
Anna: Mis on uue õppeaasta plaanid?
direktor Egle: Uuel õppeaastal kõige suurem väljakutse on ju see, et me kõik kolisime ühte majja. Me peame sellel aastal vaatama, et me siia kenasti ära mahume, väiksed ja suured koos. Ja plaanid on ju nii, et kõik see, mida me tahame õpilastele õpetada, saaks õpetatud ja kevadeks õpilased lisaks sellele, et nad on targad, on nad ka rõõmsad.
Anna: Okei, kuidas on läinud esimene nädal?
direktor Egle: Esimene nädal läks väga kiiresti. Esimene september oli ju hästi pidulik päev, aga siis teisest päevast algas õppetöö ja nii palju mahtus esimesse nädalasse. Just nagu ma ütlesin, kuhu õpilased mahuvad. Meil on uus toitlustaja, kuidas me söödud saame, kes kuhu ruumi läheb, kus õpetada, õpetajate jaoks on ka uus, sest nemad peavad nüüd ju mööda maja klassi otsima. Aga mul on hea meel, et tegelikult olid kõik kuidagi rahul ja rahulikud, et ei olnud sellist liiga suurt tormamist, et kuna ilmad on ka veel ilusad, siis läks kõik väga hästi.
Anna: Kuidas on parem, kas kaks maja või üks maja?
direktor Egle: Mina arvan, et üks maja. Apteegi maja oli väga armas, mulle meeldis ta algusest kuni lõpuni väga. Aga kui me 14 aastat tagasi sinna majja kolisime, siis me ütlesime, et see on nagu nukumaja, niisugune väike, kodune, lapsed tundsid ennast hästi turvaliselt. Aga miks ma ütlen, et üks maja on hea, tõesti, me saame kõik koos olla. Mina näen kõiki õpetajaid iga päev, nad ei pea jooksma kahe maja vahet. Minu meelest on nii lahe, et üleval korrusel on väiksed lapsed, et ma saan ka neid näha. Me saame ühisüritusi teha, et hoida kooliperet koos, selleks on üks maja hea.
Anna: Kui kaua Sa oled direktor olnud?
direktor Egle: No vaat, olengi täpselt nii kaua olnud, kui taasavatud Toomkool on tegutsenud. Ehk siis aastast 2011, kui me nüüd teeme kiire arvutuse, siis algas minu 15. aasta.
Anna: Kuidas on direktor olla?
direktor Egle: Väga huvitav töö on, see on raske töö. Kõik juhid peavad päris palju vastutust kandma, ei ole vahet, kas koolis või firmas. Koolijuhina pean ka mina vaatama, et õpetajad saaksid oma tööd teha hästi, et õpilastel oleks hea õppida, et hoone oleks enam-vähem korras. Palju-palju asju on. Aga see on huvitav, sest iga päev on natukene erinev eelmisest päevast. Kuna mulle meeldib inimestega suhelda, meeldib erinevate inimestega tõsistest asjadest rääkida, aga ka nalja teha, eri vanuses inimesed on mulle kogu aeg väga meeldinud. Väga vanad inimesed, keda koolis on meil vähem, aga ka õpetajad, lapsed, lapsevanemad. Nõnda ma ütlen, et mul on väga huvitav töö.
Anna: Miks sa tahtsid just siia kooli tulla direktoriks?
direktor Egle: See on natuke pikem vastus, aga ma püüan siis teha lühemalt. Mul ei olnud alguses plaanis koolijuhiks hakata, ma õppisin ikkagi õpetajaks, algklasside õpetajaks ja usuõpetuse õpetajaks. Aga kui 15 aastat tagasi Toomkirikus tekkis see mõte ajalooline kool uuesti avada, siis vaadati ringi vasakule ja paremale, kes on see inimene, kes seda kooli juhtima hakkab. Oleks vaja ikkagi ühte niisugust tublit õpetajat ja siis leiti, et see võiks mina olla, nii et mitte ma ei kandideerinud direktoriks, vaid mulle tehti ettepanek ja nii ma siia sattusin. Ja ma ei ole kindel, kas ma oleks kuhugi mujale kooli läinud, Tallinnas või Tallinnast väljas koolijuhiks, ma ei ole selles üldse kindel. Aga kui mulle öeldi, et selline ajaloolise kooli uuesti alustamine, täitsa algusest uuesti, siis see tundus minu jaoks väga põnev ja sellepärast ma siia sattusin ja olin nõus.
Anna: Aitäh!
