Mis tunne on olla ema?

Kristiina Hermann, Tallinna Toomkooli endine õpetaja, viie lapse ema kevadkontserdil 12.05.2022

Seda tunnet ei ole just lihtne sõnastada, seda võimast tunnet peab tundma kogu südamega, hingega, mõtetega… Sel hetkel, kui kohtuvad esimest korda ema ja lapse silmad, saavad kokku ema ja lapse käed, muutub justkui kogu maailm, kus südamed sulavad üheks ja teineteisest sõltuvaks. Emaks saades ei ole miski enam endine, kõik järgnevad päevad on kaetud nii paljude erinevate tunnete ja emotsioonidega, armastus saab uue ja palju sügavama tähenduse. Ema armastus oma lapse vastu on kõige tugevam tingimusteta armastus.

Erilisemate hetkede peale mõeldes meenub, kui laps hakkab koolis käima ja paar nädalat enne seda tunnen ma oma südames suurt ärevust. Kuidas ta seal hakkama saab? Kas kõik läheb ikka hästi? Kas ta leiab sõpru? Ja siis ühel hommikul triigin ma poja särki, sest käes on koolilõpupäev ja pisarad voolavad särgile, kus nad triikides veel häälega märku annavad. Need üheksa aastat on justkui kuhugi kadunud ja südant valdavad korraga nii kurbus kui ka uhkus.

Loomulikult ei läinud sellel teel alati kõik hästi ja üldse on emade suurim küsimus, kuidas kasvatada lapsest tubli ja armas inimene. Sellele küsimusele ei ole õiget vastust. Ka emaks olemist õpitakse koos lapse kasvamisega. Vaja on vaid armastust, kannatlikkust, eeskuju ja rahu. Kannatlikkust ehk kõige rohkem selleks, et ei väsiks õpetamast lapsele, kuidas saaks paremini, kui ta mõnel perioodil ei suuda „sobivalt“ olla. Aga eeskuju küll selleks, kuidas olla mõistvam ja sallivam ümbritseva elu ja inimeste suhtes.

Mida tunneb aga ema nende kriiside keskel, mis viimastel aastatel maailma on raputanud? Iga päev mõtlen sellele, kuidas kaitsta oma lapsi haiguste ja sõjakoleduste eest. Sellistel hetkedel on kõige suuremaks sooviks vaid see, et mu lapsed oleksid terved ja õnnelikud.

Lõpetuseks tahan öelda, et tänagem oma lapsi, tänu kellele oleme emad ja kes täidavad meie igat päeva nende imeliste tunnetega ja emaks olemise erilisusega.