Mõtteid isaks olemisest

Heiki Haljasorg, Tallinna Toomkooli õppealajuhataja ja kahe lapse isa kevadkontserdil 12.05.2022

Kui ma olin väikene poiss, siis mulle meeldisid lood. Nüüd, kui ma olen suuremaks kasvanud ja on juba isegi halle juukseid, meeldivad lood mulle endiselt. Loodan, et lood meeldivad teilegi. Täna räägin ma mõned lood oma lastest, oma isast ja oma vanaisast, mis aitavad seda teemat avada.

Esimene lugu

Kui minu poeg oli just sündinud ja tütar oli 2-aastane, siis ma nägin sünnitushaigla perepalatis oma arvutis Tallinna Toomkooli kuulutust, et otsitakse õpetajat. Aga ma mõtlesin, et ma ei ole väikseid õpilasi õpetanud ega julge kandideerida. Ja ma ei teinudki seda. Aga lootust ei maksa kaotada. Sügisel 2012 olin ma juba Eesti vanima ja väärikaima kooli Tallinna Toomkooli õpetaja. Ülikoolis olid kõik minu üliõpilased tüdrukud ja Toomkoolis kõik õpilased poisid.

Teine lugu

Kui minu tütar oli kuulnud, et Lääne-Euroopa ülikoolides on tavaks lugeda 100 lehekülge päevas, siis ta otsustas lugeda ühe päevaga “Pinocchio” (192 lehekülge) läbi kõva häälega. Ja ta sai sellega hakkama. Alustas hommikul kell 9 ja lõpetas kell 16 pärast lõunat.

Kolmas lugu

Kui minu poeg vaatas ühte väga kulunud raamatut, mida issi oli palju lugenud, siis otsustas temagi selle 1. klassis läbi lugeda. Selleks oli Aristotelese “Nikomachose eetika”, mida issi oli lugenud alles ülikoolis. Issil küll ei olnud 1000 eurot anda, aga uue pakkumise ehk ühetunnise telefoniaja pikendamisega oli issi nõus. Ja poeg lugeski teose läbi, iseasi, kui palju ta aru sai.

Neljas lugu

Ühel suvel valvasime Naissaare kirikut, aga seal ei olnud internetilevi ja minu pojal oli pisut igav. Mina lugesin Prantsuse presidendi Charles de Gaulle’i elulugu ja minu poeg luges “Piiblilugude” raamatut. Aga siis ta soovis veel midagi muud teha. Ta soovis Naissaare kiriku orelit mängida. Ma olin omal ajal pisut klaverit õppinud ning õpetasin talle selgeks kolm rida ühest XVII sajandi Inglise kirikulaulust “Kristus ülestõusnud”. Paar päeva hiljem tuli kirikusse 15-20 turisti ja küsisid, kas keegi mängib siin orelit, ja vaatasid mulle otsa. Vastasin, et mina orelit mängida ei oska. Minu väike poeg vaatas turiste ja mõtles, et nad on tulnud kaugelt ja neile peab keegi orelit mängima ning mängiski selle vana Inglise kirikulaulu kolm rida, mida ta oli õppinud paar päeva varem.

Viies lugu

Minu enda isa oli väga tubli ja töökas. Kui ta 1962. aastal pidi minema Nõukogude sõjaväkke, oli ta Krimmi poolsaarel piirivalvur ning valvas NSV Liidu ja Türgi vabariigi merepiiri. Ta laskis väga täpselt püssi ning teda taheti saata Lvivi spordiroodu. Aga minu isale meeldisid viinamarjad ja meri ja ta ei tahtnud sinna minna. Ja ei pidanudki. Mõned aastad tagasi minu isa ja minu ema plaanisid veel vanas põlves Türgit külastada, mida isa oli mere ääres kunagi kaugelt vaadanud, aga kahjuks suri minu isa enne ära, kui ta jõudis seda näha. Mõned asjad jäävadki kättesaamatuks ja silmapiiri taha.

Kuues lugu

Minu vanaisa sündis 1912 ehk 100 aastat enne minu poja sündi. Minu väikese vanaisa isa oli mõisavalitseja ning tema lapsepõlv oli nagu muinasjutus. Kui vanaisa oli väike, siis ükskord ta läks oma isa juurde ja ütles, et sina jäta suitsetamine maha ja mina jätan valetamise maha. Väikese vanaisa isa oli suur suitsumees ning väike vanaisa oli talle paberosse meisterdanud, aga nad jõudsid kokkuleppele. Natukese aja pärast läks väike vanaisa oma isa juurde ja ütles, et hakka jälle suitsetama, sest ma tahaksin natukene valetada. Aga vanavanaisa ütles, et mis on kokku lepitud, seda tuleb pidada. Ja vanavanaisa pidas oma lubadust elu lõpuni, aga poisikese valega oli nagu ta oli ehk ikka tuli ette.

Seitsmes lugu

Minu vanavanaisal oli ilus ja uhke rohelise kaleviga kaetud kirjutuslaud. Kord juhtus, et väike vanaisa lõhkus kogemata sellel seisnud tindipoti ära. Kui küsiti, kuidas tindipott läks katki, ütles väike vanaisa, et külm lõi lõhki. Kuigi oli jaanipäev.

Kaheksas lugu

Minu väike vanaisa õppis vanal Eesti ajal Tallinna Reaalkoolis. Koolipõlves elas ta nii Toompeal kui ka Tallinna katoliku kiriku vastas. Reaalkoolis oli sellel ajal üks ajalooõpetaja, kelle nimi oli õpetaja Martinson. Poisid teadsid, et õpetajale meeldisid pilved, ja nii õnnestus mitmed tunnid rääkida mitte ajaloost, vaid pilvedest. Minustki on saanud ajalooõpetaja, aga pilvedest me minu ajalootundides ei räägi, vaid ikka ajaloost ja vahel ka mõnest muust asjast.

Lõpetuseks

Lood õpetavad meid elama ja on põnevad. Rääkige oma isa ja emaga, vanaisade ja vanaemadega ning lindistage nende lugusid, enne kui lähevad kaotsi väga väärtuslikud lood! Soovin tagantjärele ka meie emadele head emadepäeva!